Milline see ühikas siis õigemini välja näeb? Liseberg ja Kopenhaagen.

Aprill algas haigusega (1st time in Göteborg), midagi hullu muidugi ei olnud, aga pea oli piisavalt ‘paks’, et pea nädal aega järjest kodus passida. Mis lõplikult mind terveks ravis, s.t piisavalt terveks tegi oli Rootsis müüdav imerohi Zyx, mille losengid näevad ja maitsevad täpselt samamoodi nagu Halls, kuid neid tuleb apteegist osta. Avastasin nad eelmine suvi juhuse tahtel Stockholmis olles apteegist(jah, seal, kus inglise keelt ei osatud) ning nohust sain lahti 2-3 päevaga! Seekordki oli toime imetlusväärne – tundub, et leidsin elu esimese külmetusravimi, mis mitte ainult ei leevenda sümptomeid vaid kaotab külmetuse täielikult.

Olen viibinud siin juba üle 3 kuu, ent pole siiani näidanud oma korterit ei seest- ega väljaspoolt. Et mingisugust põnevust säilitada, siis näitan korterit ainult väljaspoolt, alustadest vaatega minu köögi aknale. 

Huvitav on teada, et maja on n-ö kalju serval ehk köök on 2. korrusel ja magamistoad on 1.korrusel. Kööki väljaspoolt vaadatuna ennast ringi keerates on võimalik näha grillimisplatsi, kus on ilusate ilmade puhul keskmiselt 20-40 Erasmuse matsi. Muidugi pooled on hispaanlased vms – ühesõnaga liigselt lärmakad.

Järgmisel pildil on võimalik näha vaadet minu toa aknast, kus on näha võrkpalliväljakut ja kauguses asetsevad ~120m kõrgust Lisebergi lõbustuspargi atraktsiooni nimega „Atmosfear“(valge torn). Võrku mängitakse siin põhimõtteliselt üle päeva.

Vaade akna poole:

Pool kuud ootasin crazyfactory’st tellitud uusi silikoonist tunneleid, kuna suht tüütu on neid iga kord trenni minnes ära võtta. Lubati, et tulevad 4-8 päevaga kohale, aga umbes teise nädala lõpus anti mulle teada, et postiljon ei leidnud postkasti üles ja kaup saadeti tagasi Šveitsi või kust iganes see teele pandi. Võite kujutada ette mu segadust sellise vabanduse peale :D

Mingil hetkel aprillikuus otsustasime Kiryl-ga WiFi pealt kaablile üle minna, kuna siin lähiümbruses olevad 27 WiFi võrku segavad (http://en.wikipedia.org/wiki/Wi-Fi#Interference) meie oma traadita võrgu kasutamist niivõrd, et isegi Facebooki laadimine võttis omajagu aega. Kaabli peale üle minduna on võrguühenduse kiirus ligi 100Mbit/s!

16ndal otsustasin siiski oma viimasest amatöörjuukselõikuskogemusest traumatiseerituna, minna tavalise juuksuri juurde, mis maksis 35€, kuid see-eest jäin tulemusega väga rahule!

Lihavõtted olid siin eriti uhked - 17ndal oli lühendatud päev, mille puhul grillisime laborikaaslastega õues burgereid ning reede ja esmaspäev olid punased päevad kalendris.

Suvaline võte jõukate rajoonist.

19. aprillil käisime Kiryli vanas kodukandis ( põhimõtteliselt analoog Meriväljale/Kakumäele), kus oli väga palju väga uhkeid elamuid ning sealt liikusime tasapisi Saltholmeni paadisadama poole, kus nii mõningad rootslased oma jahte ja purjekaid üle värvisid. Järgnevad pildid on siis just Saltholmeni sadama kandis tehtud:

Pildi all paremal nurgas on sissepääs paadisadamasse.

 

Kiryl jäädvustamas

21 kraadise ilma tõttu, kuu kolmveerandil, veetsime (’chillisime’) rootslase Victoriga õues aega, nimelt siis Slottskogeni pargis, kus on võimalik tasuta pingviine ja hülgeid jõllitada, lisaks Pirogovi platsi sarnastele koosviibimistele. Unustasin mainida, et see park on hiiiiiiigelsuuur.

Paar päeva hiljem pakuti mulle juba PhD kohta laboris, mida oli hea kuulda ning sellega seoses jõuamegi selle kuu laboriseiklusteni, mida pole eriti külmetuse ja pühade tõttu olnud. Sellise tempolangusega kadus ka kahjuks minu teadlase ‘mojo’ ära, kuid olge mureta, nüüd võtsin ennast uuesti kokku (võinoh, asjalik olen koguaeg, aga nüüd usun ka ise seda) ja teen sisutiheda lõppsirge.

Sain hea pildi Helix-st.

Silver approves!

Pilt vaaterattalt linnale

26.aprillil käisime koos laborikaaslastega kohaliku Liseberg lõbustuspargi avamisel, õues oli 21 kraadi sooja ning olime ühed esimestest, kes lõbustusparki sisenesid. Muidugi otsustasime kohe põhiatraktsioonile Helix minna ja kasutasime oma eelostetud 3-ekspress pääsmega 45€-e päevapiletite võlu, et  7 surmasõlmega Ameerika mägede peale lühendatud järjekorras saada( isegi eelisjärjekorras oli ooteaeg ~15min). Sõit kestis 2min, tundus muidugi lühem, aga mitte nii lühike kui tavaliste  Am. mägedel. Naersin 70% ajast (hüsteeriliselt) ja suutsin mitu korda sõidu jooksul mõelda: „küll on ikka palju kruvipöördeid“, „ohh kui kiiiiiiiiiiiiiiiiireeeee see laskumine ikka on“ jne. Tõenäoliselt viimati nii suure ’adrelaksu’ sain ülikooli alguse poole, kui auto mulle ette jäi ja minult löögi sai. Vagunist välja astudes ootas mind peagi ees kohalik kaameramees ja teletüüp, kes küsis minu arvamust sõidu kohta. Miniintervjuud saab näha siit.  Peale küsimust ja enne vastamist (ajavahemik 2s) suutsin korduvalt ümber mõelda, mida öelda ja mida mitte, aga siiski valisin suurest õnnepuhangust mõjustatuna just sellised laused. Jah, mul on väga piinlik. Märkuseks: see atraktsioon ajas sõna otseses mõttes ’harja püsti’ – mu soeng ei ole tegelikult selline.  Btw, Atmosfearile ei julgenud ma enam minna.

Kuu lõpupoole avastasin ka mina allergia võlud, kuid peale 2 erinevat allergiarohtu ja allergiavastast nina spreid muutusin imekombel tagasi inimeseks. Selgituseks sellisele fenomile usun väidet, et siin olevat aastate kõrgeim õietolmu tase.

7 Elevenis müüdav Bounty

ATM Kopenhaagenis

Kevadpühal käisime Kirylga Kopenhaagenis. 3h sinna, 2h seal ja 3h tagasi – alguses mõtlesin, miks Kiryl nii vähe seal tahab olla, kuid sinna jõudes sain oma küsimusele vastuse.  Tõenäoliselt olete näinud filme Ameerika getodest, kui nii, siis suudate väga hästi Kopenhaagenit ette kujutada, sest just selline see oligi, ilma naljata... Metroos olles pidi ennast taskuvaraste eest kaitsma ning väga paljud olid n-ö kaltsakad. Tuletas meelde Tallinnas olevat Kopli/Kalamaja rajooni ~15. aastat tagasi.
Kesklinnas jalutades nägin, et igal teisel inimesel oli õllepudel käes ning nii mõnigi umbes pooleteisemeetrine  nooruk suitsetas ja jõi GIN’i vm kangemat vägijooki :D 

Käisime nagu kord ja kohus Christiania vabalinnakus, kus oli fotode tegemine keelatud:

Tuntud väravad.

Vaade pargist veekogule.

Keskväljak McDonalds-ga, mis kirjeldab kopenhaaglaste söögikultuuri.

Kopenhaagenist tagasitulnuna, oodates Lundi rongijaamas ümberistumist, jõudis mulle kohale kui väga palju tegelikult ma ennast Rootsis turvalisemalt/kodusemalt tunnen.

Lundist liikusime edasi väga fääncy-is SJ-3000 rongis, kus igal istmel oli ees laud ning viimase ja minu vahel oli põhimõtteliselt veel hõlbsalt 20 cm ruumi. Väga mõnus; rahulolu lisasid ülisuured aknad ja õhtupäike.

Muideks, trenni teen ikka 5-6x nädalas.

Järgmises postituses: Sillu  14-16.mail Ahvenamaal konverentsil? Kas ta tagasi Maarjamaale ka naaseb? Milline see korter siis seespoolt välja näeb?