Ahvenamaa reis ning 10 päeva veel

Jäime Kirylga kaamera ette.

14-16 mai oli plaanitud reis Ålandile(Ahvenamaa) konverentsile ning sellele eelneval nädalal ei teinud põhimõttelist muud, kui abstract'i ja ettekannet. Miks ettekannet? - kuna iga osalev inimene pidi esitama oma tulemusi 20 min esitlusega. Mind tegi see muidugi väga murelikuks, kuna ma polnud varem inglise keeles ette kandnud.

Räme külm tuba oli.

Igastahes päevad möödusid ja kätte tuli 14.mai! Vahendiks oli lennuk ja marsruudiks oli Göteborg-Helsinki, Helsinki-Marienhamn, muidugi 4h-se lendudevahelise pausiga Helsingi lennujaamas. Lennud olid epic'ud - kuna 'I just love flying'. Pausi ajal lennujaamas ei jäänud muud üle kui süüa ja keskmise prae hinnaks tuli ~20€ per face, mis oli isegi Rootsis karastunud laborikaaslate jaoks silmipunnitav, kuid kõhud olid tühjad ja nälgimine on välistatud. Marienhamni jõudes võtsime taksod ning liikusime hotelli Arkipelag, kus kohtusime konverentsikaaslastega Soomest, Norrast, Saksamaalt, Ameerikast. Igaüks sai endale kummalisel kombel 2 voodiga toa, ning minu oma näete juuresoleval pildil:

Peale check-in'i ja tubadesse sisse sättimist ootas kõiki kella 19st kolmekäiguline õhtusöök, kus serveeriti toidu kõrvale punast ning valget veini. Põhiroaks oli enamusel lestaline Halibut, mis oli kõige intensiivsema maitsega kala, mida ma kunagi saanud olen. Paljud seda just sel põhjusel lõpuni ei söönud. Kogu see söömine kestis ligi 2h ning kohvitamiseni ei jõudnudki, kuna ajagraafik kisus peale - nimelt oli plaanis alkoholi ja kohvi saatel postrinäitus teha. Postril olevatest teadusteemadest ma nii väga aru ei saanud, kuna need sisaldasid väga suurel määral bio-valdkonnast tulevaid proteiininimede lühendeid jms.

Halibut

Järgmisel päeval ärkasin 7-paiku, kuna vaja oli superhommikusöök süüa, et 9-12ni esimesi ettekandeid jälgida jõuaks. ~12st oli lõunasöök, mis oli loomulikult Rootsi laua tüüpi. 14-15.45ni olid tolle päeva ülejäänud ettekanded ning seejärel liikusime 17km kaugusele Stallhagen'i mikropruulikotta, kus valmistatakse 800 000 liitrit õlut aastas. Saime nelja erinevat õlut proovida ning kolmekäigulise õhtusöögi!

Suupisted.

 Kodune tunne tuli kohe peale, kuna õllesnäkiks saime muuhulgas suitsuvorsti, pearoana ahjuliha (part ja veis?) ning magustoiduna rabarberikiselli, millest ühtegi eelmainitud rooga ma rootsis 4 kuu jooksul saanud polnud! Tagasi hotelli jõudsime ~5h hiljem.

Kujukesed pruulikojas.

Hilisõhtu viimastel tundidel valmistasin oma slaidipaberit ette ning heitsin peagi magama, et 7-st ärgata.

Peale ärkamist hakkasin kohe oma ettekannet simuleerima ning algusest lõpuni ei jõudnudki põhimõtteliselt läbi mängida (vahepeal käisin 20min söömas ka muidugi). Ettekande eel ootasin ukse taga ning valdas mind 'I think I'm going to throw up'- enesetunne. Suutsin ennast viimasel hetkel kokku võtta (nagu alati) ning tegin umbes-täpselt 20 minutise ettekande. Juhendaja ütles hiljem, et ma olin alguses nii närvis, et jätsin terve ülevaateslaidi vahele: "This is the outline of my presentation...." ja slaidivahetus. Enne lõunat oli natuke aega ning otsustasime mõnedega inimtühja linna peale turisti mängima minna. Saagiks pilt purjelaevast:

Ze Ship.

 Paari tunni pärast sõime lõunat ning tegime enne minekut hotellis grupipildi:

Mugavustega peldik.

Lennujaama naasedes sattusid enne pardumist pooled lennujaamas olijad väga huvitavasse olukorda - öeldi, et ülebroneerimise tõttu jäävad 6 inimest lennukist maha ning lähevad järgneva päeva hommikul lennuki peale. Alguses pakuti vabatahtlikule mahajääjale 150€ ning tasuta ööbimist hotellis. Selle peale muidugi keegi ei reageerinud ning peagi tuli uus pakkumine, kus rahasumma oli tõusnud 250€-ni. Still no-one. Kolmandaks pakuti lisaks eelnevale  tasuta alkoholi ja taksosõidu hotelli ning tagasi. Nõusse saadi sellega ainult üks inimene, ning ülejäänud 5 valiti seepeale juhuslikult - valitutest puhkes üks keskealine naisterahvas nutma.  Seejärel hakkasime parduma ning lennukile jõudes üllatusime, kuna tuli välja, et vähemalt 3 kohta jäid tühjaks.... Helsingi lennujaamas ostsin Tupla shokolaadi, mida Rootsis ei ole ning kohtasin Sander Ismaeli - the world is a small place. Paremal asetsev pilt pakkus meile kõigile suures koguses nalja.

Tagasi Göteborgis

Rootsi maabudes ja pagasit oodates tuli välja, et pooltel meist oli pagas kaduma läinud, Kiryl-il siis 6. kord Helsingi lennujaamaga seoses. "I'm telling you, there's a 80% chance that they will lose your luggage and it will arrive the next day" oli tema lause ENNE reisi, ja saimegi järgneval päeval tagasi!
Ålandilt tagasi tulles oli paar päeva väsimust ja siis jäin haigeks - nagu lapsepõlves kui Pärnust, vanaema juurest, Tallinna naasesin. Seekord võtsin ainult ühe vaba päeva ja ülejäänud ajal käisin laboris rahulikus/aeglases tempos katseid tegemas.

Eelmine nädal kohtusin kohalikus poest eesti vanaprouaga, kes on 50.a Rootsis elanud ning rääkis ilusat eesti keelt - väga mõnus oli kuulda.

Sel nädalal teen katsemaratoni, käisin puhasruumis ja kirjutan artiklit samal ajal. Muideks, nädala alguses esinesin samal teemal, seekord siis 5min ja suuremale audientsile. Teiste sõnul esitlesin palju vabamalt - sehr gut! 

Pihustusjaam puhasruumis.

Artiklikirjutamistoas asetsev
üleskeritav grammofon.

Rahvas, mis Eestis toimub? Umbes kuu tagasi sõitis rekka rongi sisse, buss ja tramm panid linnas kokku ja nüüd sõitis buss Tasku keskusesse sisse?

Kas teadsite, et 29.mai on Rootsis punane päev ning täna on

'klämdag'– lit. kokkusurutud päev kahe punase päeva vahel, mis muutub ka automaagiliselt vabaks päevaks?!

Otsustasin korteri pildid järgmisse postitusse jätta, mis tuleb tõenäoliselt minu blogi pildirohkeim!

Hoidke suvemeeleolu hinges ja kuulake pärastlõunast kohvi juues grammofonist džässi!

Milline see ühikas siis õigemini välja näeb? Liseberg ja Kopenhaagen.

Aprill algas haigusega (1st time in Göteborg), midagi hullu muidugi ei olnud, aga pea oli piisavalt ‘paks’, et pea nädal aega järjest kodus passida. Mis lõplikult mind terveks ravis, s.t piisavalt terveks tegi oli Rootsis müüdav imerohi Zyx, mille losengid näevad ja maitsevad täpselt samamoodi nagu Halls, kuid neid tuleb apteegist osta. Avastasin nad eelmine suvi juhuse tahtel Stockholmis olles apteegist(jah, seal, kus inglise keelt ei osatud) ning nohust sain lahti 2-3 päevaga! Seekordki oli toime imetlusväärne – tundub, et leidsin elu esimese külmetusravimi, mis mitte ainult ei leevenda sümptomeid vaid kaotab külmetuse täielikult.

Olen viibinud siin juba üle 3 kuu, ent pole siiani näidanud oma korterit ei seest- ega väljaspoolt. Et mingisugust põnevust säilitada, siis näitan korterit ainult väljaspoolt, alustadest vaatega minu köögi aknale. 

Huvitav on teada, et maja on n-ö kalju serval ehk köök on 2. korrusel ja magamistoad on 1.korrusel. Kööki väljaspoolt vaadatuna ennast ringi keerates on võimalik näha grillimisplatsi, kus on ilusate ilmade puhul keskmiselt 20-40 Erasmuse matsi. Muidugi pooled on hispaanlased vms – ühesõnaga liigselt lärmakad.

Järgmisel pildil on võimalik näha vaadet minu toa aknast, kus on näha võrkpalliväljakut ja kauguses asetsevad ~120m kõrgust Lisebergi lõbustuspargi atraktsiooni nimega „Atmosfear“(valge torn). Võrku mängitakse siin põhimõtteliselt üle päeva.

Vaade akna poole:

Pool kuud ootasin crazyfactory’st tellitud uusi silikoonist tunneleid, kuna suht tüütu on neid iga kord trenni minnes ära võtta. Lubati, et tulevad 4-8 päevaga kohale, aga umbes teise nädala lõpus anti mulle teada, et postiljon ei leidnud postkasti üles ja kaup saadeti tagasi Šveitsi või kust iganes see teele pandi. Võite kujutada ette mu segadust sellise vabanduse peale :D

Mingil hetkel aprillikuus otsustasime Kiryl-ga WiFi pealt kaablile üle minna, kuna siin lähiümbruses olevad 27 WiFi võrku segavad (http://en.wikipedia.org/wiki/Wi-Fi#Interference) meie oma traadita võrgu kasutamist niivõrd, et isegi Facebooki laadimine võttis omajagu aega. Kaabli peale üle minduna on võrguühenduse kiirus ligi 100Mbit/s!

16ndal otsustasin siiski oma viimasest amatöörjuukselõikuskogemusest traumatiseerituna, minna tavalise juuksuri juurde, mis maksis 35€, kuid see-eest jäin tulemusega väga rahule!

Lihavõtted olid siin eriti uhked - 17ndal oli lühendatud päev, mille puhul grillisime laborikaaslastega õues burgereid ning reede ja esmaspäev olid punased päevad kalendris.

Suvaline võte jõukate rajoonist.

19. aprillil käisime Kiryli vanas kodukandis ( põhimõtteliselt analoog Meriväljale/Kakumäele), kus oli väga palju väga uhkeid elamuid ning sealt liikusime tasapisi Saltholmeni paadisadama poole, kus nii mõningad rootslased oma jahte ja purjekaid üle värvisid. Järgnevad pildid on siis just Saltholmeni sadama kandis tehtud:

Pildi all paremal nurgas on sissepääs paadisadamasse.

 

Kiryl jäädvustamas

21 kraadise ilma tõttu, kuu kolmveerandil, veetsime (’chillisime’) rootslase Victoriga õues aega, nimelt siis Slottskogeni pargis, kus on võimalik tasuta pingviine ja hülgeid jõllitada, lisaks Pirogovi platsi sarnastele koosviibimistele. Unustasin mainida, et see park on hiiiiiiigelsuuur.

Paar päeva hiljem pakuti mulle juba PhD kohta laboris, mida oli hea kuulda ning sellega seoses jõuamegi selle kuu laboriseiklusteni, mida pole eriti külmetuse ja pühade tõttu olnud. Sellise tempolangusega kadus ka kahjuks minu teadlase ‘mojo’ ära, kuid olge mureta, nüüd võtsin ennast uuesti kokku (võinoh, asjalik olen koguaeg, aga nüüd usun ka ise seda) ja teen sisutiheda lõppsirge.

Sain hea pildi Helix-st.

Silver approves!

Pilt vaaterattalt linnale

26.aprillil käisime koos laborikaaslastega kohaliku Liseberg lõbustuspargi avamisel, õues oli 21 kraadi sooja ning olime ühed esimestest, kes lõbustusparki sisenesid. Muidugi otsustasime kohe põhiatraktsioonile Helix minna ja kasutasime oma eelostetud 3-ekspress pääsmega 45€-e päevapiletite võlu, et  7 surmasõlmega Ameerika mägede peale lühendatud järjekorras saada( isegi eelisjärjekorras oli ooteaeg ~15min). Sõit kestis 2min, tundus muidugi lühem, aga mitte nii lühike kui tavaliste  Am. mägedel. Naersin 70% ajast (hüsteeriliselt) ja suutsin mitu korda sõidu jooksul mõelda: „küll on ikka palju kruvipöördeid“, „ohh kui kiiiiiiiiiiiiiiiiireeeee see laskumine ikka on“ jne. Tõenäoliselt viimati nii suure ’adrelaksu’ sain ülikooli alguse poole, kui auto mulle ette jäi ja minult löögi sai. Vagunist välja astudes ootas mind peagi ees kohalik kaameramees ja teletüüp, kes küsis minu arvamust sõidu kohta. Miniintervjuud saab näha siit.  Peale küsimust ja enne vastamist (ajavahemik 2s) suutsin korduvalt ümber mõelda, mida öelda ja mida mitte, aga siiski valisin suurest õnnepuhangust mõjustatuna just sellised laused. Jah, mul on väga piinlik. Märkuseks: see atraktsioon ajas sõna otseses mõttes ’harja püsti’ – mu soeng ei ole tegelikult selline.  Btw, Atmosfearile ei julgenud ma enam minna.

Kuu lõpupoole avastasin ka mina allergia võlud, kuid peale 2 erinevat allergiarohtu ja allergiavastast nina spreid muutusin imekombel tagasi inimeseks. Selgituseks sellisele fenomile usun väidet, et siin olevat aastate kõrgeim õietolmu tase.

7 Elevenis müüdav Bounty

ATM Kopenhaagenis

Kevadpühal käisime Kirylga Kopenhaagenis. 3h sinna, 2h seal ja 3h tagasi – alguses mõtlesin, miks Kiryl nii vähe seal tahab olla, kuid sinna jõudes sain oma küsimusele vastuse.  Tõenäoliselt olete näinud filme Ameerika getodest, kui nii, siis suudate väga hästi Kopenhaagenit ette kujutada, sest just selline see oligi, ilma naljata... Metroos olles pidi ennast taskuvaraste eest kaitsma ning väga paljud olid n-ö kaltsakad. Tuletas meelde Tallinnas olevat Kopli/Kalamaja rajooni ~15. aastat tagasi.
Kesklinnas jalutades nägin, et igal teisel inimesel oli õllepudel käes ning nii mõnigi umbes pooleteisemeetrine  nooruk suitsetas ja jõi GIN’i vm kangemat vägijooki :D 

Käisime nagu kord ja kohus Christiania vabalinnakus, kus oli fotode tegemine keelatud:

Tuntud väravad.

Vaade pargist veekogule.

Keskväljak McDonalds-ga, mis kirjeldab kopenhaaglaste söögikultuuri.

Kopenhaagenist tagasitulnuna, oodates Lundi rongijaamas ümberistumist, jõudis mulle kohale kui väga palju tegelikult ma ennast Rootsis turvalisemalt/kodusemalt tunnen.

Lundist liikusime edasi väga fääncy-is SJ-3000 rongis, kus igal istmel oli ees laud ning viimase ja minu vahel oli põhimõtteliselt veel hõlbsalt 20 cm ruumi. Väga mõnus; rahulolu lisasid ülisuured aknad ja õhtupäike.

Muideks, trenni teen ikka 5-6x nädalas.

Järgmises postituses: Sillu  14-16.mail Ahvenamaal konverentsil? Kas ta tagasi Maarjamaale ka naaseb? Milline see korter siis seespoolt välja näeb?

Fast-forward suveajani

Kui eelmine kord postitasin kolm nädalat peale üleeelmist postitust, siis seekord venis intervall 4 nädala peale. Miks siis nii?

Põhjus on selles, et mul on viimasel ajal siinviibitav aeg väga suurel määral sisustatud ja kuu on möödunud fast forward'i peal.

B9Creator.

Kuu alguse poole tegelesin pildil asetseva 3D-printeri töölesaamisega. Tegemist on siis Kickstarter'is edukalt rahastuse saanud isekokkupandava ja teoreetiliselt väga suure lahutusvõimega 3D-printeriga nimega B9Creator. Kahjuks oli see tegevus nurjumisele määratud, kuna support on minimaalne ja ametlikku foorumisse sisenedes on näha ainult ~10.aastaste kommentaare. Ühesõnaga väljend RTFM - read the fucking manual siinkohal ei kehti, kuna kasutamisjuhend on puudulik.

Strawberry Fanta!

7.märtsil käisin Kiryl-ga English shop-is, kust sain igasugust nänni, kuid põhieesmärgiks oli siiski tee ostmine. Samal päeval käisin elus esimest korda Subway's, mis oli täiesti mõistlik võileivakohvik, ning oma kaitseprillidel järgi, mille saab igaüks tasuta, kes keemialaboris töötab.

Sisuliselt tavalised korrigeerivad prillid, millel lihtsalt plastikkaitsmed.

Juuste liigse pikenemise pärast mures olduna suundusin kuu esimesel kolmandikul Göteborgi juuksurikooli õpilase juurde, kes lõikas mu juukseid ligi 1h ja 40 minutit ning soenguga ma lõpuks ikkagi rahule ei jäänud. Põhjus, milleks ma õpilasel lõigata lasin oli hinnavahes, nimelt oli õpilase lõikus 100kr võrreldes Göteborgi keskmise juukselõikuse hinnaga, milleks on 350kr (jah...40€ juukselõikus). Lõikusega kaasnev tasuta peapesu (hehe) oli üks vägagi huvitav ja uus kogemus minu jaoks.

Siin on ka Euronics, ent Eesti omaga võrreldes täielik urgas.

Rootsi eluolunurgake vol 3:
* Teiste juttude põhjal ja ka oma verivärskest kogemusest juuksuri juures lisandus inglise keelt mittekõnelevate (või mittejulgevate) inimeste sekka juuksurid - ehk Rootsis juuksurisse aega kirja pannes, paluge, et teie juukseid lõikaks inimene, kes oskab inglise keelt, vastasel juhul on kole raske oma soove edasi anda.

* Kõigile janulistele teadmiseks ei ole võimalik siin tavalisest poest kanget alkoholi (üle 3%) osta. Selleks peab minema eraldi alkoholipoodi, mille nimeks on Systembolaget, mis on avatud nädala sees 10.00st 18.00ni.
* Kedagi ei huvita sinu asjad ja väga vabalt võib olla situatsioon, kui leiad, et keegi on sinu töökohta kasutanud, ilma selleks luba küsimata. Mitmel korral olen leidnud oma laua peal ja all (tool) olevad asjad sassis olevat ning sellise hoolimatuse vältimiseks otsustasin lauale alloleva sildi teha.

Siiamaani on mõjunud!

 Laua peal olev hoiatus meeldis vägagi laborijuhatajale, kelle kommentaar sisaldas lauset:"....Oh, and a pentagram to keep the dwarves away!"

* Minu imestuseks sain laborikaaslase käest teada, et autokoolis pole kohustuslikku sõidutundide arvu, seega võid varasema kogemusega sisuliselt peale mõnda tundi juba eksameid tegema hakata.

Olen jalutamas käinud, ning otsustasin jagada paar ilusat pilti:

Pilt on tehtud käed püsti üle müüri küündides, kuna tegemist on kellegi eravaldusega.

Eravalduse lähedal asuv park, selle keskmes oleva tiigiga.

Sest vahel lihtsalt PEAB!

Põnev poolkuu postibürokraatia küüsis: Palusin emal veebruari lõpus endale postiga ID-kaardi lugeri ja paar pisiasja saata. Alguses oli kõik hästi, kui nägin track-trace leheküljel, et pakk oli 3.märts Rootsi jõudnud. Sealt liikus see Chalmersi Ülikooli postikeskusesse, kust seda vastu ei võetud, sest siin saab tähitud kirja vastu võtta ainult isik, kes on pakil, näidates oma ID-kaarti. (Eestis ja mujal pool Euroopas piisab, kui keegi annaks pakki vastu võttes oma allkirja - kasvõi koristaja.) Selle peale saadeti mulle ülikooli postikeskusest kiri keemiahoonesse, kust see saadeti minu hoonesse, et ma peaksin oma allkirja ja koopia oma ID-kaardist neile tagasi keemiahoonesse saata, kust see saadetakse omakorda postikeskusesse, et nad mu pakile järgi saaksid minna. Tegin, saatsin, midagi ei juhtunud ja lõppude lõpuks läksin ikkagi ise 17ndal märtsil postkontorisse pakile järgi.

Selline on postkontor.

Minu üllatuseks tuli välja, et postkontor on sisuliselt hiigelsuur laohoone. Sissepääsu otsisin ligi 20 minutit, kuniks selle leidsin:

Postkontori sissepääs on kaupa vastu võtvate laouste vahel.

Mõnuledes Sherlocki vaadates.

18.märts ostis Kiryl põhimõtteliselt kõige badass-ima 32''-se teleri, mis hetkel müügis on ning oma PS3-le GTA V-e.

Tõsisematel teemadel jätkates on Rootsis millegipärast vargused väga levinud. MMA trennis on mitu korda inimestel asju varastatud ja isegi jalatseid pätsatud - sisuliselt ei tohi riietusruumi  mitte midagi jätta. Aga sellega see ei piirdu, kuna MC2 hoones, kus ma viibin on korduvalt varastatud ja näiteks eelmisel nädalal varastati lõunapausi ajal 4 läpakat ära, kuigi ometi on laborisse sisenedes kiipkaarti vaja ja isegi trenni minnes peab administraatori laua juures spetsiaalset magnetvõtit kasutama.

Multifunktsionaalne mikropipett

Ilmaoludega tohutult rahule jäänuna pean vajalikuks mainida, et see on viimasel paaril päeval olnud päiksepaisteline ja +15 ringis. Not bad!


Postituse alguses oleva kiiresti-edasi'i ning aeg-sisustatud põhjuseks on laboriolemistele lisandunud õhtune raamatulugemine ja  intensiivsem trennigraafik - nimelt nüüd teen trenni 6x nädalas.

Trenni grupipilt.

Kes mu üles leiab ja esimesena kommenteerib, sellele toon maasika Fanta. Olge musid!
 

To be continued...

Redaktsioon: Lisasin ühe halvema kvaliteediga pildi, et teistel peale Inxu ka võimalus oleks!

Odavaim kinopilet on 15€?!

Tüüpilised trepid, mida punktist A punkti B
minnes kasutama peab.

Möödunud on järjekordselt kolm nädalat, mille jooksul olen hakanud laboriasjandustes orienteeruma s.o algul ‘ei jaganud üldse matsu’ olekust sai ‘nüüd on asi käpas’ .

Veebruarikuus olen isegi mõned korrad linnas ööelu nautinud, tingimustel, et ‘linnas’ võrdub labori vahetus läheduses asuva after-work pubiga Foxes ja ööelu on ajavahemik 18.00 ja 22.00 vahel.  Kutsuti mind esmakordselt sinna siis eestlase Petri poolt, kes käib reedeti oma (hiigel)grupiga seal aega veetmas. Hiigelgrupp selle tõttu, et seal on inimesi mitu korda rohkem kui meie laboris ja keskmiselt läheb neist reedeti pubisse rohkem inimesi kui minu laboris kokku! Esmakordsel tutvusringil suutsin meelde jätta ainult mõned kodumaad, kus need teadlased pärit on, milleks on Inglismaa, Rootsi, Portugal, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ghana. 

Viimati mainitud riigist pärit Eugene-ga rääkides sain teada kui viletsaks on minu geograafiateadmised jäänud (ma ei mäleta, kus Ghana on) ning olukorra muutis huvitavaks see, et lisaks teadmisele, kus Eesti asub, teadis ta ka pealinna nime mainida.

 

Kena vaateratas, mis muudab värvi.

Väga oluline oli minu eelmisele blogipostitusele järgnev päev s.o 9.veeb, kuna siis otsustas Kiryl tolmuimeja ja duši osta! Sellest tulenevalt sai korter lõpuks puhtaks ja peale duši paigaldust sai võimalikuks ka kiiremad pesuskäigud – võibolla on raske uskuda, et vanniskäimine ära tüütaks, aga katsuge keskmiselt 4x nädalas vannis käia.

Ka seekord ei tohi mainimata jätta oludest poemaailmas: 1.5L-ne piimapakk maksab 1.4€, mis on vägagi mõistlik hind, arvestades seda, et kilepiima siin ei müüda. Aa ja 0.5kg Gevalia maksab 2.20€ - kohvimaniaki unistus!

 Kuid millised need rootslased siis õigemini on?
*Absurdselt ja ebavajalikult feministlikud – näiteks Chalmersi Ülikooli aastakuplaanis on kirjas, et teatud aastate pärast peavad pooled professorid olema naised. See on muidugi tore, et kõik on võrdne ja värki, aga oleks siis nii palju neid naisi, kes tahaksid Chalmersi ülikooli professorid olla :D

 * Kuumaverelised? Külmakartmatud? Tundetud? Misiganes see sobiv sõna ei ole, olen siin näinud liiga paljudel kordadel lühkarites ja/või t-särgi väel olevaid rootslasi, temperatuuril, mis ületab vee külmumistemperatuuri ainult paar kraadi! 

 

Enamus vist teavad ka, et rootslased oskavad väga hästi inglise keelt ja tõenäosus leida seda keelt mitterääkivaid inimesi on väike. Rootsis olles olen avastanud, et ainukesed inglise keelt mittekõnelevad inimesed on proviisorid. Suvel Stockholmis olles ei osanud noor proviisoripreili minule sõnakestki inglise keeles mainida ning Göteborgis apteegis olles küsisin proviisorilt: Do you speak English?", millele sain pelglikult noogutava naisterahva käest vastuseks: “A little“. Järgnevalt seletasin, et mul on katkine sünnimärk ja sooviksin seega briljantrohelist (Brilliant Green), mille peale läks ta paanikasse ja kutsus teised proviisorid kohale, kes ei osanud karvavõrdki rohkem inglise keelt ja kogu tsenaarium lõppes sellega, et sain endale antiseptilise kreemi. 

 

Göteborgist ma polegi veel rääkinud, kuid kõige paremini kirjeldab seda tänavatel vabalt liikuvad jänesed. Ahah…jänesed…oot, kuidas palun? Just. Kui Eestis võib soodsa ilma korral ja hämaras kohata üpriski tihti siile, siis siin olen näinud mitmeid jäneseid, ning kuuldatavasti võib kohata põtru ja isegi hunte. Kuna jäneseid olen näinud ainult hämaras siis tegin pilte päeval ja hoopis teistest asjadest:

Kõigepealt pilt, mis kirjeldab väga hästi tüüpilist Göteboriaanlikku arhitektuuri. Muideks, siin on trammid palju kiiremad kui Eestis.

Käesolevalt pildilt selgub, et Göteborg on päris mägine linn.

Ristmik, mida ületan iga hommik laborisse minnes.

Leidsin ringiga kesklinna jalutades/ekseldes puitfassaadiga majad, mis tuletasid Eestit meelde.

Valentinipäev möödus rahulikult laboris katseid tehes, kuid labori naisterahvad otsustasid teha sõbrapäeva puhul süstalde, värvide ja mullikilega paremalasuva sildi. Vahva!

15.veebruaril käisin põhiostukeskuses Nordstan, kust sain endale hulganisti uusi riideid ja linnast tagasi tulles kohtusin Göteborgi Ülikoolist möödudes 80ne aastase vanahärraga, kes küsis, miks linnas harukordselt palju inimesi on. Täpset vastust ma sellele ei osanud anda ja vestluse käigus sain teada, et ta on hariduselt keemik, elas 20.aastat välismaal, tal on naine ja hulk lapselapsi ning mingi hetk elu jooksul liikus teadusest ettevõtlusesse. Ta paistis olevat väga rahul oma eluga - põhjusega loomulikul. See oli väga kummaline hetk minu jaoks, kuna see oli kui pilguheit iseenda võimalikku tulevikku. Sama päeva õhtul vaatasime laborikaaslasega Coca-Cola plaza sarnases kinos (www.sf.se) The Wolf of Wall Street'i, mis ei hiilanud millegi muu kui DiCaprio meisterliku näitlemise poolest - 7/10st.  Kino, kus käisime oli väidetavalt Göteborgi uhkeim, kuid sellest hoolimata sai olla kõigest tavalises Cinamon-likus saalis ja seda 15€ kinopileti eest .

Vahepeal oli ka nädal aega kõrv lukus, mille peale käisin uuesti samas apteegis, seekord kõrvaõli küsimas ja mul vedas, kuna too proviisor sai minust aru vähemalt - väga vähesel määral muidugi, aga õli sai ostetud. 

Minu kontor.

Avastasin oma laualt vahvad maiused

Kuu lõpupoole tuli kätte ka aeg jalatsid kingsepa juurde viimiseks ning minu üllatuseks oli kingsepp nagu iga teine Eestis ja parandus läks maksma ainult 5€, mis on igati mõistlik tehtud töö eest!

Eelmisest postitusest jäi välja ka asjaolu, et hakkasin jaanuari lõpus 3-4 korda nädalas MMA trennis käima. Trenn on muidugi rootsi keeles ja alguses oli päris raske keelebarjääri tõttu hakkama saada, aga treeningpartnerid seletavad kui küsin ning nüüdseks olen hakanud juba keelt arvestataval määral mõistma. Hea tunde tekitab ka see, et keelebarjäärile vaatamata, saan paremini hakkama kui suurem osa trennikaaslastest. Ka ravimi infolehtedest (kreem ja õli) saan ~60% aru, mis on väga hea, kuna need on ainult rootsi keeles.

 

Vahel juhtub ka nii, et kõik ei lähe laboris katsetades plaanipäraselt ning kord alistub tarkvara, kord raudvara.

Sest 4-eyes on liiga mainstream.

Aga sellest hoolimata I keep on smiling!